Product Information

On natuke raske öelda, kui tõsiselt peaks seda kurja tualettruumi võtma

Kuna Warfield saabus järgmisel päeval, pidi šerifi büroo siiski külastamiseks erimajutuse tegema. Nad jätsid üksikasjad asetäitjate otsustada, kes otsustasid Warfieldi tütre lähedale mitte lubada.)

Alysan Anderson, Doula juhtumikorraldaja ja katoliku heategevusorganisatsiooni narkootikumide nõustaja, kes aitab kaasa sünnieelsetele kohtumistele, loodab, et programmi „Terved emad ja imikud” naised tunnevad end rohkem võimekana ja vastupidavamana, hoolimata asjaolust, et mõned, nagu Lucas, eraldatakse lapsed vangistuse tõttu.

Cooki maakonna avalik kaitsja Amy Campanelli näeb ette, et šerifi programm laieneb lõpuks, et tuua imikud vanglasse oma ema külastama. «Ükski kohtunik, kes teid teie lapselt ära võtab, ega šerif, kes teid lukustab,» ütles ta, «ei suuda ema ja lapse vahelist sidet murda.»

Selle nädala alguses hakkasid ringlema fotod hiljutisest maa -alusest rahakogumisõhtusöögist, kus mängis presidendi lootusrikas Pete Buttigieg. Californias Napa orus sädelevas, ümbritsevas valguses veinikoopas peetud pidu võis olla rikkalik pulmade vastuvõtt või komplekt HBO plutokraatdraamast Succession, välja arvatud Buttigiegi lähedal istuv mees, kes kannab lühikesi pükse. Laest rippus massiivne ümberpööratud puu – või kui pidu oli keldris, võib -olla juurestik -, mis oli kallutatud Swarovski kristallidega. Eileõhtusel demokraatlikul arutelul oli pidul oma hetk maa peal, kui senaator Elizabeth Warren ütles: «Miljardärid veinikoobastes ei peaks valima USA järgmist presidenti.»

Sarnaselt hullumeelsed sündmused on Ameerikas juba ammu olnud võimu vahendamise tunnusjoon, mis on varjatud nende inimeste vaatevälja, kelle pangakontod ei vaja kutset. Poliitilised rahakogumised, heategevuslikud galad ja heategevuslikud golfiturniirid toimivad sarnasel kujul-kõrgedollarilised peod, kus suhteid hoitakse ja raha vahetatakse, mida enamik inimesi ei näe, kelle elu need otsused mõjutavad. Kuid viimastel aastatel on sotsiaalmeedia andnud keskmistele inimestele jõukamate igapäevaelu lähemalt kui kunagi varem, ja nüüd näitab see neile, kui rikas on halvasti varustatud, et vastata küsimustele, mis neil on ja kuidas nad seda kasutavad.

Need, kes osalevad kõrgedollarilistel korjandustel, võivad Interneti tähelepanu keskpunktis tunduda rahutud. Eelmisel kuul ärgitas Barack Obama demokraate vältima „puhtustesti”, mis palub kandidaatidel sageli rikkaid annetajaid noomida. Pärast Warreni märkust tormas California kuberner Gavin Newsom kaitsma veinikoopaid, maa -aluseid keldreid, kus veinitootjad saavad jahedas ja kuivas kohas veini laagerdada ja oma uhkeid sõpru võõrustada. Newsomil on juhuslikult veinikoobas ja ta märkis, et seda, kus Buttigiegi üritus toimus, kasutatakse regulaarselt Demokraatliku Partei raha kogumiseks. Selle omanikud Craig ja Kathryn Hall on kauaaegsed pidude annetajad; Kathryn oli suursaadik Austrias president Bill Clintoni ajal. See lahing võib olla seotud rahaga progressiivses poliitikas, kuid see on ka osa palju suuremast sõjast Ameerika rikkuse pärast, mida võideldakse osaliselt sellepärast, mida Internet on valgustanud rahva ebavõrdsuse kohta.

Loe: kuidas “puhtuse testist” sai poliitiline kõne

Mitte nii kaua aega tagasi säästeti töö- ja keskklassi inimesi enamasti rikkuse üksikasjadest. Ameeriklased teadsid, et rikkaid inimesi on olemas, kuid see, mida see praktikas tähendas, oli enamasti hägune. Kui soovite teada, kui palju maksavad rikka mehe ülikonnad või tema naise ehted, peaksite selle leidmiseks minema kõrgekvaliteedilisse kaubamajja. Kui soovite näha nende kodusid, peate ostma Vanity Fair’i või Architectural Digest’i koopia. Sellised saated nagu rikaste ja kuulsate elustiilid jooksid üle kümne aasta silmatorkava pilguga loori taha ja ka tõestuseks, kui tugev see loor oli – ameeriklastel puudus piisavalt teavet, et ette kujutada iga püünist, mida selline rikkus võib pakkuda ja selle nägemine tundus enamasti haruldase, põneva kõrvalnäitena.

Kuid 2010. aastatel, kui sotsiaalmeedia hakkas Ameerika kultuuri ja suhtlust domineerima, sai selgeks üks asi: paljud rikkad inimesed olid lihtsalt oodanud võimalust maailmale oma rahast rääkida ja nad olid valmis seda tegema väga üksikasjalikult . 2012. aastal sai Tumblr nimega Rich Kids of Instagram viirusteks, kuna ta koondas postitusi rikkuste sekka, nagu Delli arvuti pärijad (pildistatud eralennukil) ja õed-vennad Mortonid (jaht maha), kelle isa asutas Hard Rock Cafe . Rikkuses sündinud aastatuhandetel puudus nende vanemate eelistatav kaalutlusõigus ja nad tahtsid painduda endiselt uudse grammi järele.

Sellest ajast alates on veebis jõukas olemine muutunud karjääriteeks ja püsivaks meemide allikaks. Varasematel põlvkondadel võisid rikkad moehuvilised naised ajakirjades lihtsalt plüüsist esineda; nüüd saavad paljud neist Instagrami mõjutajateks, reklaamides miljonitele jälgijatele oma elustiili, millesse nad on sündinud. TikTokis on uus põlvkond rikkaid lapsi hakanud eputama oma vanemate kodusid, autosid ja helikoptereid „rikaste poiste tšeki” all.

Loe: Instagrami wannabe-tähed ajavad luksushotellid hulluks

Esialgu reageerisid inimesed sellistele sotsiaalmeedia uhkustustele põnevuse ja vastumeelsusega-palju klikke, meeldimisi ja giljotiini nalju. Kuid see suundumus püsis ja paljud täiskasvanud võtsid selle isegi omaks, kuna rikkuse ebavõrdsus, üliõpilasvõlg ja eluasemekulud kasvasid. Selline pidev tõestus selle kohta, kui rikkad inimesed tegelikult elavad, pani noored neid pahaks panema. Liberaalse mõttekoja Cato Instituudi hiljutises küsitluses ütles enamik alla 30 -aastaseid inimesi, et rikkad kogusid oma varanduse teiste ärakasutamisega; küsitlusest selgus ka, et sama vanuserühm oli ainus, kus soodsad suhtumised sotsialismi suunasid kapitalismi. Kui ootate bussi oma teisele töökohale, vaadates fotosid teismeliste helikopteriga Hamptonsisse viimisest, võib olla raske kinni pidada Ameerika meritokraatia vanast ideest või uskuda, et rikkad on tõesti paremad kui teie .

Tõepoolest, demokraatidest presidendikandidaatidel, kes seisavad kõige kaugemal vasakul – Warrenil ja senaatoril Bernie Sandersil – on suurim osa noorte toetusest, mille nad said lubadustega teha asju, nagu maksustada jõukaid ja jätkata üldist tervishoidu. Buttigieg ja tema kaitsjad ei suutnud täielikult avastada kultuurilist viha kõrgema klassi vastu või tegid lihtsalt arvutuse ja otsustasid, et raha on seda väärt ja et jõud, mida nad kasutavad, ei kao kuhugi. Mõlemal juhul peab riigi eliit välja mõtlema, kuidas pöörduda nende poole, kes vastuseid nõuavad. Internet tõstis loori ja nüüd teavad kõik, mis selle taga on.

Tualettruum kui tehnoloogia on pidevalt paranenud. Siseveetorustik on kambripottidest ja välismajadest palju parem ning automaatse loputusanduriga lööb räpane käepide käsitsi. Kuid sel nädalal kiiresti veebis tuntust kogunud disainikontseptsioon soovitas jultunult, et tualettruumide paremaks muutmise viis on neid halvendada.

Kontseptsioonil, mida nimetatakse StandardTualetiks, on iste, mis on kaldu ja pingutab kergelt kasutajate jalgu, mistõttu on ebameeldiv istuda kauem kui viis minutit. Ebamugavustunne on tahtlik: tualettruum viib inimesed, eriti töötajad, vannitoast välja (ja telefonidest välja) ning tagasi selle juurde, mida nad peaksid tegema. Sel eesmärgil peab StandardToilet’i veebisaidi andmetel «gradiendi optimaalne nurk olema vahemikus 11-13 kraadi.» Selle patent hõlmab aga kõike alates õrnast 5 kraadist kuni ohtliku 35 -ni, mis oleks nagu mänguväljaku liumäel istumine.

StandardToileti tegijad lükkasid telefoniintervjuu taotluse tagasi, kuid selgitasid mulle e -posti teel, et tualeti nurga all olev iste täidab kahte eesmärki: lisaks sellele, et töötajad õigeaegselt tööle tagasi saavad, vähendab selle disain tegijate sõnul hemorroidide oht. «Me näeme seda nii tööandjate kui ka töötajate jaoks win/win olukorrana,» ütles pressipäringuid käsitlev esindaja.

Sellegipoolest ütles tualeti looja Mahabir Gill esmaspäeval Wired UK -le, et StandardToileti peamine kasu on tööandjatele, mitte töötajatele. See säästab tööandja raha. ” StandardToilet väidab, et tarbetult pikad vannipausid maksavad tööandjatele igal aastal miljardeid dollareid. Lisaks kontoritele on ettevõtte veebisaidil potentsiaalsete kohtadena loetletud kaubanduskeskused, restoranid ja kummalisel kombel „mereäärsed kuurordid”.

Loe: Naiste vannitubade pikad read võiks kaotada. Miks nad pole olnud?

On natuke raske öelda, kui tõsiselt peaks seda kurja tualettruumi võtma. Selle aktsiapildiga raske ja trükivigadega veebisait on peaaegu võluvalt nõme. Ja selle düstoopiline eeldus tundub otse välja Nathan for You, Comedy Centeri etendus, mille korraldaja veenab väikeettevõtete omanikke ette võtma jõhkraid reklaamikavasid. (Ühes episoodis pakub bensiinijaam klientidele heldet allahindlust, mida saab lunastada, kui nad lahendavad mõistatuste seeria mäel, mis asub rohkem kui tunnise autosõidu kaugusel.)

Teisest küljest on StandardToilet pälvinud Briti tualettide ühingu, tõelise organisatsiooni heakskiidu. Ja StandardToilet ütles mulle, et toode on tõeline (ehkki „varajase kontseptsiooni staadiumis”), lisades, et mõnikümmend Ameerika ettevõtet on selle vastu huvi avaldanud pärast seda, kui Internetis levitati. (StandardToilet ütleb, et nende ettevõtete nimed on konfidentsiaalsed.)

Kui huvi on tõeline, peab StandardToilet tõenäoliselt silmitsi seisma mõne logistilise probleemiga. Tehnilisel tasandil väljendas ettevõtte Burnham Nationwide ehitusseadustiku konsultant Christopher Chwedyk muret, et kaldus iste tekitab probleeme „kinnitusseadme üleujutustaseme” (ülekandumine) ja „tagasivoolu” haldamisel. kui saastunud vesi imbub tagasi puhta veevarustusse).

Kallutatud tualettruum võib mõnele inimesele liiga koormav olla. «Ma kujutan ette, et kaldus iste tekitaks probleeme puuetega inimestele, vananevale elanikkonnale ja lastele,» ütleb mittetulundusliku inimkeskse disaini instituudi arhitekt Meghan Dufresne. «On inimesi, kellel on raskusi liikumisega või vajavad rohkem aega tualetis käimiseks, kes on hädas.» (Inimesed, kellel on seedeprobleemid, nagu ärritunud soole sündroom, võivad samuti sellesse kategooriasse kuuluda.)

Ja see ei tähenda, et põlgavad töötajad tunneksid tõenäoliselt, et tööandja manipuleerib piisavalt, et paigaldada StandardTualet. Tundub, et tualettruum sunnib inimesi töölt lahkuma sama palju, kui sunnib nad vannitoast plaanitust varem lahkuma.

Kui ma küsisin Urbana-Champaignis Illinoisi ülikooli arhitektuuriprofessorilt ja disaini „Defined by Design” autorilt Kathryn Anthonylt, mida ta tualetist tegi, püüdis ta naljakalt simuleerida selle kasutamise efekti, istudes kallutataval toolil. viis minutit edasi. «Isegi vaid mõneks sekundiks tundus see ebamugav ja raputav,» kirjutas ta e -kirjas. “Minuti või kahe pärast tundus säärte taga väga valus. Viie minuti pärast oli enesetunne veelgi hullem ja mul oli hea meel, kui aeg läbi sai. ”

Ükskõik kui tõhus on tualettruum oma kasutajate eemalepeletamisel, toetab see vilkuvat arusaama tootlikkusest. «Teadmistöötajate maastikul produktiivse olemise kõige olulisem element on aeg sügavamalt mõelda,» ütleb Charles Duhigg, raamatu «Smarter Faster Better: The Secrets of Being Productive in Life and Business» autor, kes on kirjutanud Atlandi ookean. Ta märgib, et StandardToilet on vastuolus teatud tingimustega, mis soodustavad sellist sügavat mõtlemist, nagu „mugavas füüsilises keskkonnas viibimine“ ja „tähelepanu kõrvalejuhtimine“.

Võib -olla võiks keegi töökohal, kus inimesed tegelevad füüsilise tööga, StandardTualeti kasutuselevõtuks veidi rohkem ärilist huvi pakkuda; seal on vannitoa vaheaegadel suurem potentsiaal tootlikkuse vähenemiseks. Sellegipoolest ütleb Duhigg: „planeedil pole ühtegi sellist ettevõtet nagu:„ Parim kulude kokkuhoid on see, kui muudame tualettruumis istumise ebameeldivaks. ”” (Võib -olla paigaldatakse Standard avalikud tualettruumid – kohad, kus tõhusust mõõdetakse sellega, kui kiiresti inimesed saavad rattaga sisse ja välja sõita.)

See tähendab, et mõned tööandjad on tegelikult sellele mõelnud. Viis aastat tagasi avaldas CNBC loo Chicagos asuva segistitootja töötajatest, keda ähvardasid võimalikud karistused, kui nende vannitoa kasutamine väljaspool regulaarseid vaheaegu ületas 10 tunni jooksul ühe tunni. (Ettevõte ei kinnitanud toona sellise poliitika olemasolu, kuid selle omanik kahetses avalikult 120 tunni tootlikkust, mille ta kuu aja jooksul vannitoapausi tõttu kaotas.) Hiljuti, Šotimaal, sõlmiti tööleping kõnekeskuse töötajate puhul lisati vannitoas veedetud aja piirang 1 protsendile tööpäeva pikkusest. (Ettevõte nõudis ajakirjandusele, et järgib kõiki tööseadusi.)

Sellised draakonlikud poliitikad pole kaugeltki tavapärased ning vannitoapause peavad lisaks põhiväärikuse küsimusele paljud töötajad kontorielu väärtuslikuks tunnuseks. Muidugi, mõned inimesed ilmselt raiskavad aega tualettruumile, kuid võivad olla võrgus majanduslikult tootlikud. Duhigg ütles mulle, et ideaalne puhkus raskest keskendumisest on midagi, mis ei ole kognitiivselt nõudlik – näiteks vannipaus. Ta ütles mulle: «Ma tean, et mul on olnud mitmeid häid ideid, mis on mulle tulnud, kui ma vannituppa lähenesin või vannitoas käisin.»

John Lewis on suremas.

Pühapäeval avalikustas kongresmen ja kodanikuõiguste ikoon 4. astme kõhunäärmevähi diagnoosi. Tema avalikus avalduses jäi tema tenor iseloomulikult triumfeerivaks ja isegi optimistlikuks: „Ma wow bust olen peaaegu kogu oma elu võidelnud vabaduse, võrdsuse, põhiliste inimõiguste eest. Ma pole kunagi näinud sellist võitlust, nagu praegu. » Ta lisas: «Olen otsustanud teha seda, mida oskan, ja teha seda, mida olen alati teinud: võidelda selle vastu ja võidelda armastatud kogukonna eest.»

Mis puudutab tema prognoosi, tunnistas Lewis ainult seda, et ta võib «järgmise paari nädala jooksul» ravi ajal mõne hääle vahele jätta.

Neljas etapp on kõhunäärmevähi viimane etapp. See tähendab, et tema haigus on levinud kaugemale kõhunäärmest teistesse kehaosadesse. Kuigi Lewis ei avaldanud leviku ulatust (ja tema kontor ei vastanud kohe täiendavate kommentaaride taotlusele), on kõhunäärmevähk kõige kurjakuulutavam diagnoos. Pankreasevähi 4. etapi üldine keskmine elulemus on kaks kuni kuus kuud pärast diagnoosimist.

«Ma ütlen patsientidele, et nad peaksid ootama kuid, mitte aastaid,» ütles mulle Ohio osariigi ülikooli kõhunäärmevähi kirurg Mary Dillhoff. «See lõpetab tõenäoliselt tema elu ja puuduvad ravimeetodid, mis pikendaksid seda või raviksid teda.»

Loe: Kongressi viimane ühendav jõud

Kuigi alati leidub haruldasi kõrvalekaldeid, kes jäävad ellu aastaid, on tõenäosus, et keegi jääb ellu viis aastat pärast kõhunäärmevähi diagnoosimist (igal etapil) vaid 9 protsenti.